Ehmatav, aga Eesti on OECD riikide hulgas tagareas sellise innovatsiooni poolest, mis riiki raha sisse toob. Riigikoguliige Anne Sulling (Reformierakond) teeb seitse ettepanekut, kuidas ületada «surmaorgu» teadustöö ja sellel põhinevate kasumlike toodete loomise vahel.

Eesti innovatsioonisüsteem ei tööta nii nagu see võiks. Kui OECD möödunud aasta lõpul reastas liikmesriigid innovaatilisi tooteid turule toovate ettevõtete osa järgi, siis oli Eesti kõige viimane tööstus-, teenus- ja ka tootmisettevõtete arvestuses. See mõjus äratuskellana, sest avalikus arutelus oleme e-riigi eduloo paistel harjunud end innovatiivseks riigiks pidama. Nüüd saime kinnituse faktile, et sellise innovatsiooni poolest, mis riiki raha sisse toob, oleme tagareas.

Lõtku, mis jääb teadustegevuse ning teadustöö tulemustel põhinevate toodete ja teenuste loomise vahele, nimetavad majandusteadlased surmaoruks. See laiutab enamasti riikides, kes suunavad raha teadustegevusse, eeldades seejuures vaikimisi, et ettevõtted ise hoolitsevad teadustöö tulemuste rakendamise eest. Praktika on näidanud, et ilma vajalike tugistruktuuride- ja toetusmeetmeteta arendusfaasis ettevõtted seda enamasti siiski ei tee, seetõttu ei jõua teadus- ja arendustegevuse tulemused paraku uutesse toodetesse ega teenustesse. Eestigi kuulub nende riikide hulka, kus poliitikaringkonnad ei ole teadvustanud, et tee sillutamisel üle surmaoru on oluline roll riigil. Arendusfaasi toetamise pealt kokku hoides oodatud majandustulu ei tõuse.

Globaalse innovatsiooniindeksi tipus figureerivad riigid panustavad olulisi vahendeid sildade ehitusse üle surmaoru. Strateegiaid on erinevaid, kuid komponentideks on muu hulgas rakendusuuringute ning tootearenduse rahaline tugi, rakendusuuringute ja prototüüpide arendamiseks vajalikud uurimisinstituudid, teadusparkide, inkubaatorite ning kiirendite rajamine, tootearenduseks vajalike maker-labs’ide loomine, finantseerimisvõimalused kõrgtehnoloogia valdkonnas ettevõtlusega alustamiseks, turundustugi ning doktoriõppe lõpetanute arvu ning ettevõtluses töötavate teadustöötajate arvu kasvatamine.

Neist üht-teist on Eestil mingil kujul olemas, kuid tugevat konstruktsiooni, mis kannaks, veel mitte. Aga mida siis teha, et meil teadus- ja arendustegevuse toel innovatiivsed tooted ja teenused tekiks ja turule jõuaks?

Esiteks peaksime senisest oluliselt enam raha suunama teadus- ja arendustegevusse. Möödunud aastal investeerisime vaid 1,5 protsenti SKTst, millest valitsuse panus oli umbes pool. Võrdluseks – innovatsioonis edukad Põhjamaad, keda endale eeskujuks oleme seadnud, kulutavad 3% ringis, Soome võttis hiljuti eesmärgiks viia T & A kulutuste osa kuni 4%ni SKTst, millest riigi panus oleks kolmandik. Arvestades, et baasteadusel on ülikoolides prominentne roll ning õigustatult ka arvestatav osa eelarvest, siis rakendusuuringutele ja tootearendusele mõeldud summad on nii väikesed, et n-ö algmaterjali, mida üldse äris saaks kasutada, tekib Eestis väga vähe.

Enne kui ruttame madalat T & A kulutuste määra harjumuspäraselt ettevõtjate süüks pidama, peame endale andma aru, et riikides, kus erasektori T & A kulutuste määr on kõrge, teevad lõviosa investeeringutest suurettevõtted, keda Eestis napib, ja kus väike- ja keskettevõtetele on ette nähtud T & A tugimeetmed kaasfinantseerimisvõimaluste või maksusoodustuste kaudu ning kus riskikapitali turg on kõrgelt arenenud.

Teiseks peaksime korraldama rakendusuuringute kaasfinantseerimise viisil, mis lähtub ettevõtja vajadustest. Ettevõtja peab saama teha niipalju rakendusuuringutest in-house, kui ta vajalikuks peab, mitte olema piiratud nõudega tellida 80% rakendusuuringutest avaliku sektori teadusastusest. Põhjendan – ühelt poolt võib ettevõtjale olla ebamõistlik tellida enamk osa tööd teadusastusest, kui tal on selleks in-house’i kompetents olemas. Teisalt ei pruugi taolise tööjaotuse puhul tekkida ettevõttesse konkreetse toote arendamisega seotud pädevusi sel määral, nagu ettevõtja sooviks. Samuti peab ettevõtjal olema võimalus rakendusuuringuid tellida teadusasutusest maailmas just sealt, kus tema vajadusi silmas pidades on arendustööks parimad kompetentsid. Praegune rakendusuuringute toetusmeede on suunatud teadusasutuste arengule, mitte ettevõtete vajadustele. Innovatsiooni eesmärke silmas pidades on see põhimõtteliselt vale. Peab ju ettevõtja, mitte ülikool tooteni jõudma ning selle turule tooma.

Kolmandaks, tuleb läbi mõelda, kas rakendusuuringud ja tootearendusprojektid on ülikoolide missioon või pigem kõrvaltegevus? Ülikooli professori ametijuhend annab aimu sellest, et tema prioriteedid seisnevad eeskätt õppetöös ja publikatsioonideni viivas teadustegevuses, mitte niivõrd ettevõtluslepingute täitmises. Ülikoolidel, kes keskenduvad baasteadusele, pole enamasti ka oskusi ega struktuure, et edendada tehnoloogia kommertsialiseerimist või rakendamist tööstuses. Ülikool on olemuslikult ka avatud keskkond ja ettevõtete tootearendusega seotud uuringud, mis on tavaliselt salajased, sinna hästi ei sobitu. Seetõttu on paljud edukad innovatsiooniriigid ellu kutsunud rakendusuuringute instituudi, nagu näiteks VTT Soomes, Fraunhofer Saksamaal või Battelle USAs.

Tõsi, meil on ka Euroopa Liidu projektiraha toel loodud tehnoloogia arenduskeskused ehk TAKid, mis tegelevad samuti rakendusuuringute ja tootearendusega. Paraku tegutsevad need üsna kitsastes valdkondades ja nende omanike struktuurist lähtuvalt ei ole nad ka kõigile turuosalistele neutraalsed partnerid. TAKide finantseerimise projektipõhine iseloom ei luba neilt ka nõuda pikka visiooni. Majandusarengu seisukohalt on see aga vajalik. Leian, et aeg on küps arutada, kas Eestisse võiks samuti luua rakendusuuringute keskuse näiteks Soome VTT mudeli järgi. Ka VTT alustas kunagi tagasihoidlikult, pakkudes tehnoloogiaarendusteenust ühele pruulikojale. Praegu hindab VTT, et nende arendatud teadmisi sisaldavad 36% Soome innovatsioonidest, muuhulgas näiteks Nokia kunagise edu taga olnud telekommunikatsioonitehnoloogiad ning praegu ilmategevate isesõitvate laevade tehnoloogiad.

Neljandaks, peame hoolitsema selle eest, et Eesti ülikoolidel oleks piisavad finantseerimisvõimalused, et tudengite või teadlaste tiimid saaksid alustada kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega ja viia sedapidi teadustööde tulem turule. Üks viis seda teha oleks luua riigi tasandile ülikoolide spin off’e toetav fond, millest kirjutasin pikemalt Eesti Päevalehes («Innovatsiooni rahastamise turutõrkeid pelgalt maailmavaatega ei korrigeeri». EPL 9.01).

Viiendaks, tuleb luua tootearenduse toetusmeetmed, mis julgustaksid ettevõtteid intellektuaalomandi põhiste uute toodete ja teenuste loomist ette võtma. Praegune innovatsiooniosak, mis pakub 4000 eurot, ning arendusosak, mis võimaldab lisada 20 000 eurot, sobivad hästi mahetoodanguettevõttele moosiretsepti või mõne maiustuse tootmise tehnoloogia väljaarendamiseks, kuid need summad ei ole piisavad, et välja arendada kõrgtehnoloogia valdkonda kuuluv toode või teenus.

Kuuendaks, tuleb doktorantide stipendium tõsta vähemalt Eesti keskmise netopalga tasemele, et motiveerida rohkem noori teadusõpingute kasuks valima. Jättes kõrvale IT-valdkonna, on uutel murranguliste teadmiste loojailja rakendajail enamasti doktorikraad. Möödunud aasta seisuga on Eestis doktorikraadiga inimeste hulk tööjõus üks OECD väiksemaid.

Seitsmendaks, tuleb motiveerida teadustöökohtade loomist erasektoris. Ühelt poolt aitaks olukorda parandada tugimeetmete loomine kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega alustamiseks. Teisalt võiks kaaluda meetmeid erasektori motiveerimiseks teadlaste palgale võtmiseks. Näiteks Holland on maailmas esimesena tulemuslikult piloteerinud maksuerandit, kus ettevõttes teadustööga või tootearendusega tegelevate teadlaste palgakulu pealt peab ettevõte maksma 32 protsenti vähem sotsiaalmaksu. Seda esimese 350 000 euro ulatuses ja seejärel 16 protsenti vähem. Saksa valitsuse teaduse ja innovatsiooni komisjon on Angela Merkelile teinud ettepaneku sarnast skeemi ka Saksamaal rakendada. Ühtpidi motiveerib see noori teaduskarjääri kasuks otsustama ja teisalt motiveerib ettevõtjaid teadustöötajaid rakendama. Kui maksuerandit nähakse Pandora laeka avamisena, siis sama tulemuseni võib jõuda ka otsetoetuse abil.

Tulles tagasi alguse juurde – milleks meile teadust rakendav ettevõtlus? Sest intellektuaalomandil põhinevate toodete ja teenuste eest saavad ettevõtted küsida rohkem raha ja kaitstult on neid konkurentidel keeruline kopeerida. Seepärast on teadmistepõhise ja kõrgtehnoloogilise ettevõtluse osa majanduses määrava tähtsusega üldise jõukuse kasvatamisel ning võti Eesti keskmise sissetuleku lõksust päästmiseks. Kui kasvab üldine jõukus, paraneb ka madalama sissetulekuga inimeste olukord. Eestil pole teist väljapääsu, kui kasvatada jõukust tõhusa ja asjatundliku innovatsioonipoliitika kaudu.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik