Eesti räägib ÜRO kliimakonverentsil edusammudest taastuvenergias ja ringmajanduses, kuid CO tekitamises oleme maailma tipus.

Eesti on Euroopas ja OECD-s kõige süsinikuintensiivsema majandusega riik. Maailmapanga 2014. aasta andmetel on meie süsiniku jalajälg elaniku kohta maailmas 17. kohal. Põhjus on põlevkivienergia, mis annab ligi 80% meie kasvuhoonegaasidest. Väiksema panuse annavad transport, põllumajandus, tööstus ja jäätmed, kuid ka nendes sektorites tuleb kasvuhoonegaaside heidet vähendada. Ilma selleta ei ole Eestil võimalik täita 2030. aastaks seatud kliimaeesmärke.

Niisiis võiks arvata, et Eesti tunneb end Katowices sel nädalal lõppeval ÜRO kliimakonverentsil ebamugavalt, kuid keskkonnaminister Siim Kiisleri sõnul see nii ei ole. Ta rõhutab esmajoones, et Eesti on regioonis ainus põlevkivist elektrit tootev riik, seega ekspordime me suure osa välja ja meie kasvuhoonegaaside jalajälg jaotub tegelikult ümberkaudsete riikide, sealhulgas, Läti, Leedu ja Soome vahel.

Peale selle on Eesti täitnud edukalt oma taastuvenergia eesmärk: juba kaks aastat tagasi oli meil täidetud 2020. aastaks seatud 25% siht. Samal ajal tunnustavad riigid, kes kutsuvad kliimakonverentsil üles suuremale ambitsioonikusele, et nad pole oma eesmärki täitnud ega suudagi seda teha,” toob minister näiteks Hollandi, kes on kliimateemadel üks aktiivsemaid eestkõnelejaid. Eesti on oma eesmärgi täitnud suisa ülejäägiga, nii et müüb seda riikidele, kes oma eesmärkideni ei küündi, näiteks Luksemburgile. „Samal ajal, kui Holland rääkis kliimakonverentsil, et peame tõstma oma ambitsiooni, pakkusin mina talle meie taastuvenergia ülejäägi ostmist.”

Eesti kütab kliimat tohutu intensiivsusega

Eesti on alates 2012. aastast panustanud u 6,6 miljon eurot rahvusvahelistesse kliimaprojektidesse, sealhulgas arengumaades. Kui jõukamatele riikidele on rahaline panus kohustuslik, siis Eesti teeb seda vabatahtlikult. Keskkonnakaitsjad leiavad, et need ettevõtmised on toredad, kuid ei aita elevandi vastu keset tuba: kliimat kütab Eesti tohutu intensiivsusega. Ikka põlevkivi abiga.

„Ma pean väga silmakirjalikuks, kuidas Eesti taob ÜRO ja Euroopa Liidu kliimaareenil muudkui vastu rinda, kuidas me Kyoto eesmärke täidame,” ütleb keskkonnakaitsja Peep Mardiste, kes kirjutas eilses Eesti Päevalehes, kuidas Eesti suudaks toota kogu vajamineva energia ka põlevkivita. „Kliimaeesmärkide alusaastaks võeti 1990, kui me olime veel Nõukogude Liidus ja saastasime tõesti kohutavalt. Keskkonna jaoks on väga õnnetu, et võrdluseks valiti just selline aasta. Me oleme saastamist vähendanud umbes 50%, aga tegelikult pole see kuigi suur saavutus. Piinlik on kuulata, kuidas öeldakse, et me oleme nii tublisti oma nõudeid täitnud.”

Ka ministeerium ise tunnistab, et seni on Eesti noppinud n-ö madalamal rippuvaid vilju ehk lihtsaid lahendusi. Iga järgmine samm kasvuhoonegaaside vähendamiseks saab olema palju raskem.

Viimastel aastatel on põlevkivienergiast loobumisel tehtud mõningaid edusamme. Eesti Energia on sulgenud mitu amortiseerunud tootmisplokki ja tulevastel aastatel sulgeb veel kolm. Tänavu avatud Auvere elektrijaam suudab põlevkivi kõrval kasutada kuni 50% biomassi, 20% turvast ja 20% põlevkivigaasi. Riiklik energiamajanduse arengukava seab konkreetsed eesmärgid, mida tuleb täita: näiteks ei aeta põlevkivi enam lihtsalt ahju, vaid toodetakse põlevkiviõli, mille jääksaadustest toodetakse omakorda elektrit.

Ometi ei saa asjaosalistelt päris selget vastust, milliste sammudega peale tootmisplokkide sulgemise põxiti poole liigutakse. Suure mõjurina nimetab nii keskkonnaministeerium kui ka Eesti Energia kasvuhoonegaaside saastekvootide hinnatõusu. Eesti eesistumisest saadik on kvoodihind hüppeliselt tõusnud ja ulatub loo kirjutamise ajal 22 euro kanti. Üha tõusva kvoodihinna puhul ei ole põlevkivist toodetud elekter enam konkurentsivõimeline. Seega peab keskkonnaministeerium kvoodisüsteemi väga efektiivseks lahenduseks, sest iga ettevõte soovib olla konkurentsivõimeline ning kui ta peab ostma kallist kvooti, saab ta varem või hiljem aru, et puhtama tehnoloogia kasutamine on kasulikum.

Kvoodid ei ole võluvits

Eesti Energia meediasuhete juht Kaarel Kuusk kinnitab, et ettevõte arvestab kvoodihindade tõusuga ja keskendub seepärast põlevkivist vedelkütuse tootmisele. Elektri tootmisel keskendub ettevõte sellele, et 2022 aaastaks kasvatada taastuvenergia osakaalu kogutoodangust 40%-ni.

Kvoodihind pole miski, mille põhjal saaks teha konkreetseid plaane, kuna see on väga muutuv. seda mõjutab ja ilmunud uudis ja ministeeriumi sõnavõtt.

Mardiste leiab, et kvoodihindade muutuse ootamine pole mõistlik: „See on kõige mugavam lahendus, et vaatame, kuidas põlevkivi maa alt välja kaevamine järjest kallimaks läheb. Praegu on põlevkivi sügavamatest kihtidest tõesti üha raskem kätte saada ja see lõpetab põlevkivitööstuse paratamatult ära. Selline tiksumine, kuni see juhtub, on kuritegelik.”

Keskkonnakaitsja hinnangul peaks riik tellima analüüsi, kas taastuvenergia saaks Eestis põlevkivi täielikult asendada. „Seni on seda analüüsi teinud kolmandad osalised: taastuvenergia koda ja keskkonnaorganisatsioonid, aga neil pole riigi silmis usaldusväärsust – alati võib öelda, et seal on kallutatud huvid,” selgitab Mardiste, kelle arvates võiks sõltumatu uuringu tellida ministeerium või riigikantselei. „Kui me teeme analüüsi, võib seal olla ka järeldusi, et me ei saa põlevkivi asendada, aga praegu pole meil seda teadmist olemaski. Kõik arutelud käivad kõhutunde või emotsiooni pealt.”

Keskkonnaorganisatsioonid ja keskkonnaminister ise näevad taastuvenergia tulevikusuunana merre rajatud tuuleparke. Minister ütleb, et seni pole ettevõtetel sääraste investeeringute vastu huvi olnud. Mardiste pole sellega nõus ja näeb  meretuuleparkide puudumise taga riigi tegevusetust.

Eesti Energia soovis juba kümme aastat tagasi Liivi lahte tuuleparki rajada, aga seni on selleks puudunud vajalik reeglistik: pole selge, kes annab ehituslube ja milliseid dokumente on vaja esitada. Merre ehitamiseks on vaja merepõhjauuringuid, aga ilma reeglistikuta ei saa neid isegi alustada, kuna pole selge, kelle käest uuringuluba küsida. Kui mitu arendajat tahaksid ehitada samasse kohta, pole selge, kes neist sinna pääseb – kas esimene soovija, enampakkuja või keegi kolmas. Pärast mitmeaastast lobitööd on algatatud merealade planeering, aga selle valmimine võib võtta veel mitu aastat.

Hollandi minister kutsus Eestit Katowices olema kliimaeesmärkides ambitsioonikam, Kiisler pakkus vastu, et müüb Hollandile Eesti taastuvenergia ülejääki. Foto: Anette Parksepp

Kiisler leiab, et kuna ka Euroopa taastuvenergia turg on kõikuv ja elektrihinnad muutlikud, on vaja alternatiive. Kui me loeme Eeesti uudistest, et mingitel hetkedel on elektrihind rekordiliselt kõrge, siis see näitab, et sel ajal on elektrit meie ühtses süsteemis puuduKõik jälgivad neid uudiseid ja muretsevad hinna pärast, aga sinna juurde tuleb ka mõelda, millest see tuleb. Energiatootmine peab olema mitmekesine.”

Põxit tuleb kindlasti

Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denksi kinnitusel see üha mitmekesisemaks saabki: „Me ei räägi enam sellest, kas põxit tuleb või mitte – me juba muudamegi oma energiasüsteeme ja majandust.” Ta loetleb, et juba praegu saab Eesti energiat biomassist, tuulest, päikesest. Kindlasti mängib tulevikus olulist rolli erinevate energiasalvestusvõimaluste rakendamine ja kasutus. „OECD raporti järgi on Eesti süsinikuintensiivsuse poolest maailma saastavaim riik, aga samas toob raport esile, et meil on kõige paremini tagatud energeetiline julgeolek, kuna me pole teistest sõltuvad.”

Enefit Green investeerib tänavu päikesepaneelidesse 5 miljonit eurot ja näeb potentsiaali nii maismaa- kui ka meretuuleparkides ja biomassis. „Eestisse on lisaks biomassi kasutavatele katlamajadele rajatud mitu biomassil töötavat elektri ja soojuse koostootmisjaama, mis on peamiselt aidanud Eestil täita enda taastuvenergia eesmärke,” räägib Kuusk. Selliseid xjaamu pole tema hinnangul praegu juurde rajada mõistlik, kuna kaugkütte soojuskoormus on Eesti suuremates asulates praeguseks valdavalt ammendunud. „Küll saaks madalakvaliteedilist biomassi kasutada senisest kordades suuremas mahus EL-i statistikakaubanduse raames Narva elektrijaamade keevkihtkateldes. See oleks kõige kiirem võimalus Eesti elektritarbija elektriarveid koormamata kasvatada taastuvenergia tootmist Eestis ning väheneks ka põlevkivi kasutus elektritootmiseks.”

Kuna riik põlevkivist hommepäev loobuda ei kavatse, nõuab kliimaeesmärkide edasine täitmine Denksi sõnul kasvuhoonegaaside suuremat sidumist. Sealhulgas ei saa alahinnata tehnoloogilisi lahendusi, mis saavad seda teha mehaaniliselt. See tähendab, et peame hakkama investeerima tehnoloogiasse, mis püüakskorstnate otsast süsihappegaasi kinni. Praegused tehnoloogiad on selle jaoks liiga kallid.

Energeetika kõrval ootavad Eestit suured katsumused ka transpordis. Seal häid lahendusi praegu polegi: „Meie inimeste ostujõud pole selline, et igaüks läheb poodi ja ostab Nissan Leafi või Tesla,” tõdeb Denks. Biometaani tootmine on samuti kallis ja Eesti hajaasustustes on ühistransporti efektiivselt toimima panna ministri hinnangul väga keeruline.

Denks paneb siiski südamele, et inimeste käitumisharjumused peavad võimaluste piires muutuma ja materjale tuleb kasutada oluliselt läbimõeldumalt. „Paljud leiavad, et meie osakaal kliimamuutustes on nii väike, et me ei saa midagi muuta. See on minu arvates kitsarinnaline mõte,” sõnab kliimaosakonna juhataja. „Väikestest mõtetest ja harjumustest kujunebki tegelikult suur pilt.”

Mis saab Ida-Virumaal?

Denksi sõnul on vaja põlevkivist loobumisel leida tasakaal sotsiaalse, majandusliku ja keskkondliku mõõtme vahel – seejuures ei tohi teki nurka ühelegi poole liiga palju kiskuda. „Kui me teeme homsest põxiti, siis mis juhtub Ida Virumaal? Otseselt on seal umbes 6000 inimest, kaudselt mõjustab afääris üle 10 000. Sotsiaalporogtramm peab olema väga hästi läbi mõeldud: kuidas me õpetame inimesi ümber, et neile säiliks senine elukvaliteet”, selgitab ta.

Juba toimiva põhivi valguses ei ole riigil tööstuses hõivatud inimestele spetsialselt suunatud plaani ega näiteks ümberõppeprogrammi. Sotsiaalministeerium viitab töötukassa töötust ennetavate meetmete programmile, mis toetab suures mahus ümberõpet. Samuti saaks Eesti taotleda toetust Euroopa Liidu fondist Platform for Coal Regions in Transition, aga seda pole sotsiaalministeeriumi sõnul plaanis teha. Eesti Energia ei näe, et põxiti poole liikumine võiks suure osa inimestest tööta jätta. „Pingutame selle nimel, et töötajate vähenemist elektritootmises seoses vanade plokkide sulgemisega aitaks korvata uute töötajate vajadus vedelkütuste tootmises. Üksuste tootmismahud ja töötajate vajadus sõltuvad paljuski avatud  energiaturgudel toimuvast – elektri turuhinnast, CO hinnast, aga ka nafta maailmaturuhinnast,” selgitab Kuusk.

Allikas: Delfi

Foto: Avalik