Paldiski Tuulepark Foto: Eesti Energia

Eesti elektritootmine võiks vabalt tugineda pooles ulatuses tuulele.

„Kliimamuutused ei ole tulevikustsenaarium, need toimuvad juba siin ja praegu!” kuulutab plakat keskkonnaministeeriumi fuajees. Peaminister Jüri Ratas kuulutas Katowice kliimaläbirääkimistel vajadust pingutada kliimamuutuste ohjeldamiseks. Õiged mõtted, aga tegusid ei paista.

Aakadeemikud Anto Raukas ja Mati Valdma kirjutasid möödunud nädalal (EPL 04.12), et kui põlevkivi hüljata, siis ega muudest allikatest majapidamiste ja tööstuse nõudlust katta ei
suudeta. Ometi pole see nii – võimalused ning täiesti realistlikud on selleks olemas. Vaja on tahet.

Millised oleksid alternatiivid?
Aastal 2008 valmis säästva Eesti instituudi juhtimisel kolme Baltimaa jaoks säästva energia strateegia. Kyoto kliimaprotokoll oli siis juba jõus ning ennustati, et globaalselt kõrge CO saastekvoodi hind jätab põlevkivile üsna väikese osakaalu ning selle asemele astuvad hoopis meretuulepargid. Reaalsuses on CO kvoot aga odav ning meretuulikuid pole.

2012. aastal esitasid Eesti taastuvenergia koda ja Eesti keskkonnaühenduste koda omakorda aga julge visiooni Eestist, mis on aastaks 2030 läinud elektri- ja soojusmajanduses (aga mitte veel transpordisektoris) üle 100% taastuvenergiale. Toonaste arvutuste järgi võiks elektrienergia toodangust poole anda avamere tuulepargid. Teiste olulisemate panustajatena nähakse biomassil baseeruvaid koostootmisjaamu (osakaal 18%) ning maismaa tuuleparke ja pumphüdroakumulatsioonijaama (mõlema osakaal 11%).

Praegu katavad maismaatuulikud Eestis umbes 7% elektri kogutarbimisest. Tuulikuid ei taheta oma küla naabruses meelsasti näha ning elektritootmise tasuvuseks sobivaid alasid pole Eestis üleliia palju. Merre pole Eestis aga tuulikuid veel rajatud, sest riik pole suutnud või soovinud kehtestada vajalikku reeglistikku. Rannikust kilomeetrite kaugusel olevad tuulikud riivavad vähem silma, kuid seal on omad probleemid: tuulikute rajamine ja käigushoidmine ei tohi liialt kahjustada mereelustikku ega ohustada linde. Ent kui mõelda põlevkivisektori kohalikele ja globaalsetele keskkonnamõjudele, siis on raske näha alternatiivi sellele, et sobivatele merealadele rajatakse tuulikud.

Kuna tuul päris iga päev ei puhu, peaksid meretuuleparke toetama korralikud salvestusmehhanismid ja piisavad välisühendused, nagu näeb ette ka kaheksa aasta tagune TE100 visioon. Huvitaval kombel ootab riigilt merre ehitamise reeglistiku kehtestamist kõige enam riigi enda ettevõte Eesti Energia, mis on kümmekond aastat valmistanud ette 500 MW tuuleparke Liivi lahel, mis kataks täisvõimsusel töötades umbes kolmandiku talvisest päevasest tarbimisest. Hiiu madalale 600 MW tuuleparki kavandanud Nelja Energia on peatselt samuti Eesti Energia omandis. Teades Eesti Energia osavust muuta enda huvid riigi prioriteetideks, ei tarvitse meretuulepargid olla enam mägede taga.

Praegune ettevõtlusminister Rene Tammist tunnistab TE100 visiooni ühe autorina eessõnas, et kava on küll lennukas, kuid tehtud põhjalike kalkulatsioonide alusel

Ei taheta uuridagi

Nii viidigi rahvaalgatuse korras paari kuu eest riigikogu saali ettepanek hakata plaanima PÕXIT-it ehk uurima võimalust asendada põlevkivi järk-järgult keskkonnasõbralikumate alternatiividega. Täpsustan uuesti – tehti ettepanek põlevkivikatlad mitte kohe kinni panna, vaid hakata riigi tasandil plaani pidama.

Tundub aga, et põlevkivi põletamine on meile mitme inimpõlvega nii armsaks ja iseenesestmõistetavaks saanud, et paljudele tundub kohatu isegi mõelda majandusest, mida ei toida saastav põlevkivielekter. Nii leidis ka riigikogu, et enam kui 1000 allakirjutanu püstitatud teema ei vääri edasiarendust. Ometi, kui saadikud olnuksid päri asjakohase uuringuga, oleksime saanud ehk rohkem teavet ka alternatiivsete võimaluste kohta, kuidas tagada riigi stabiilne varustatus elektriga. Peaminister eeldatavasti kuulis siiski Katowice kliimakoosolekul, et kliimamuutuste kõige hullemate mõjude leevendamiseks (sest ärahoidmiseks on paraku juba hilja) tuleb tegutseda kohe. Soov kasutada põlevkivivaru rahulikult ära ning alles siis mõtlema hakata oleks lühinägelik ja karjuvas vastuolus vajadusega tegutseda kliima päästmiseks kiiresti.

Energia idavirulaste tervise arvel

Põlevkivielektri osakaalu vähendamist ei nõua kaugeltki mitte ainult rahvusvaheline kliimalepe, millest suur saastaja USA praegu eemaldub. Põlevkivi kaevandamine põhjustab kliima soojendamise kõrval hulga hoopis kohalikumat laadi keskkonnaprobleeme ja kannatusi ka Kirde-Eestis. Paraku ei teadvusta me neid piisavalt. Põlevkivisektoriga on seotud 90% Eesti pinna- ja põhjaveekasutusest ja üle 80% kogu Eestis tekitatavatest jäätmetest.
Eesti Energia hinnangul mõjutab põlevkivi kaevandustegevus umbes 8,5% kogu Eesti pindalast. Oleme Kiviõli tuhamägedes kahjuks harjunud nägema põnevat vaheldust tasasel maal, mitte keskkonnaprobleemi. Kaevandusalade peal ja naabruses elavate inimeste jaoks tähendab põlevkivi aga lambipirni süütava elektri kõrval ka õhkamistest tingitud unetuid öid ja kahjustusi hoonetel, kaevanduskäikude tõttu vajuvaid põllumaid ja metsi ning kuivaks jäänud kaevusid. See on ränk hind.

Allikas: Postimes

Foto: Avalik