Aseriaru tuulepark.

Teadlased ütlevad, et taastuvenergiaallikate juures tuleb arvestada, ehk tuul ja Päike on sobival ajal saadaval vaid juhuslikult. Nende abil elektri tootmine on vanadest viisidest palju raskemini prognoositav.

Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks suurendada taastuvenergia osakaalu aastaks 2020 20%ni. Eesti ja Euroopa Liidu elektrisüsteemid on olukorras, kus seni kasutatud fossiilsed energiaressursid pole enam eelistatud ja üha enam otsitakse võimalusi, kuidas meie kasvav energiavajadus katta taastuvenergiaallikatega. See tähendab jõulist taastuvenergia tootmise arendamist.

TTÜ teatab, et viimased kolm aastat on ülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi juhi professor Ivo Palu eestvedamisel tegeletud personaalse uurimistoetuse (PUT ehk riiklik rahastustoetus võimekamatele teadusprojektidele) toel uurimisprojektiga „Uute elektritootmismustrite mõju kõrgepingeseadmete ja kaablite isolatsioonile“.

Teadusprojekti juht kõrgepinge uurimisgrupi professor Ivo Palu: „Kui traditsioonilised elektrijaamad on võimelised tootma elektrit vastavalt tegelikule hetkevajadusele, siis taastuvenergiaallikad ehk tuul ja päike on sobival ajal saadaval vaid juhuslikult ning võrreldes traditsiooniliste soojuselektrijaamadega on nende elektri tootmine tunduvalt raskemini prognoositav ja ebaühtlasem“.

Tuule kasutamisel on muutused suuremad

Uurimistöös võrreldud tuule- ja päikesejaamade tootmisgraafikutest selgub, et tuule korral on muutused elektri tootmises hoopis suuremad kui päikese korral. On ilmne, et meie laiuskraadil pole nii ööpäeva- kui aastaringselt võimalik päikeseenergiaga arvestada, samas saab tuuleelektrit toota sõltumata aasta- või kellaajast.

Nii nagu on toimunud muutused elektri tootmises, on muutuses ka elektrienergiaülekanne ja jaotamine. Pikaaegne tendents on olnud viia elektrikaablid maa alla. See on ühest küljest kindlasti kasutajasõbralikum ja ilmastikukindlam, teisest küljest toob aga endaga kaasa ka uusi probleeme, ütlevad teadlased.

Kogu sellise võrgu nõrgimad kohad on kaablite ühenduskohad ehk muhvid. Kui traditsiooniline elektritootmine kasutab õhuliine, siis moodsates taastuvenergia lahendustes on kasutuses kaabbelliinid, kus kaablite ühenduskohti on palju. Just need ühenduskohad kuluvad selle muutliku voolu tekitatud paisumiste ja kahanemiste tõttu rohkem, vähendades sellega kogu elektrisüsteemi töökindlust (näiteks ühe muhvi rike võib tähendada umbes päevapikkust elektritootmise katkestust).

Võimsusvood muutuvad

Uute taastuvenergiaallikate ühendamisega olemasolevasse, ehk traditsioonilisse elektrivõrku kaasneb seega hulk lisaaspekte. Nende (nn juhuslike) tootmisvõimsuste lisandumine muudab oluliselt elektriliinide ning teiste elektrijaotusseadmete võimsusvoogude mustreid, tekitades lisakoormust eelkõige kõrgepingevõrgu seadmete ja elementide isolatsioonile.

„Oma projektiga seadsime eesmärgiks uurida nende nn juhitamatu iseloomuga elektritootjate poolt põhjustatud lisakoormuste iseloomu ning saadud andmetega kirjeldada selle mõju peamiselt kaablite, aga ka teiste elektriseadmete isolatsiooniomadustele“, selgitab professor Palu.

Ivo Palu: „Edumeelne maailm on liikumas taastuvenergia kasutamise suunas. Mida enam me aga sõltume taastuvenergiast, seda suuremat tähelepanu tuleb pöörata tuleviku elektrijaamade-sisestele elektriühendustele“.

Uurimistöö valmis eesotsas TTÜ elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi uurimisrühmaga (juht prof Ivo Palu), koostööd tehti Aalto ülikooli teadlastega.

Allikas: Delfi

Foto: Avalik